Erika EsopOma lapsepõlve unistustes tahtis Erika saada sõduriks, ta ise ütles, et küllap selle pärast, et tüdrukuid sõduriks ei võetud. Tahavad ju lapsed tihtipeale just seda, mida ei ole võimalik saada. Hiljem unistas ta arstiametist.
Hakkas hoopis kirjanikuks.
Ta õppis Tartu 2. Keskkoolis ja Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat. Lehte Hainsalu on töötanud ajakirjanikuna, ametnikuna ning emakeele ja stilistika õpetajana mitmes Tartu koolis. Ta oli kaheksa aastat tegev ETV Tartu stuudios, on mitme teleseriaali (nt "Lapsesuu") autor.Esimesed kirjanduslikud katsetused tegi Lehte Hainsalu kooliõpilasenaTema loomingu hulgas on raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tuntud ja armastatud lasteraamatud on "10 kooki", "Pikkurilli", "Jette", "Nõiamaja", "Suurejüri peremees", "Väike hiiglane", "Kool on koolon", "Koerliblikas" ja mitmed teised.L. Hainsalu kõige värskem lasteraamat on „Väike valge“.„Väike valge“ jutustab Tambetist, kes vanavanemate juures külas olles kuulab nende meenutusi oma ema väikesest valgest koerast Skipist ning puutub kokku tema jaoks uute mõistetega nagu elu, surm ja mälestused.
Andrus KivirähkOn ise öelnud:
“Lastele kirjutamine ei erine minu meelest kuigivõrd täiskasvanutele kirjutamisest, nii nagu ma ka loen võrdse huviga head täiskasvanute raamatut ja head lasteraamatut. See on umbes nagu söömisega – kotletid on head, aga ega pannkoogidki halvemad pole. Peaasi, et mõlemad oleksid hästi küpsetatud! Ma ei ole kunagi suhtunud lastele kirjutamisesse nagu mingisse humanitaarabisse – et hea küll, olen lahke onu ja kirjutan lastele ühe jutukese, et neil vaesekestel ka midagi lugeda-vaadata oleks. Minu jaoks moodustavad kõik tekstid, mis ma olen kirja pannud, ühe terviku, nii lastele kui täiskasvanutele kirjutades ajan ma ikka ühte ja sama asja. Vahel lihtsalt tikuvad pähe mõtted, mida saab kõige paremini edasi anda just lasteraamatut või ‑näidendit kirjutades, nii nagu näiteks kirssidest on mõtet teha ikkagi moosi, aga mitte tatraputru.”
Milvi Panga
Aino Pervik sündis Rakveres velskri peres 1932.aastal. Oma õpinguid alustas ta Järvakandis ning jätkas Tallinna Õpetajate Seminaris. A. Pervik õppis ka Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 8. Keskkoolis. 1955.aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna soome-ugri keelte erialal. Aastatel 1955–1967 töötas Aino Pervik Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana ning Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetajana. Seejärel tegutses A. Pervik kutselise kirjaniku ja tõlkijana. Aino Pervik on kirjutanud 30 lasteraamatut, proosat ja luulet täiskasvanutele, tõlkinud ungari keelest, tegutsenud publitsistina ja lastekirjanduse kriitikuna. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, jaapani jt. keeltesse, korduvalt lavastatud ja ekraniseeritud. Kirjanikku on 3 korral autasustatud eesti lastekirjanduse aastapreemiaga.
Eesti lastekirjanduse tipptaset esindab nõiamoori-lugu "Kunksmoor", mis lapsele arusaadavalt ja humoorikalt käsitleb loodushoiu, sõpruse, armastuse ja isekusega seotud teemasid. Hea ja kurja vahelisest võitlusest jutustab põnev seiklusjutt „Arabella, mereröövli tütar“ . „Kallis härra Q“ on päevikuvormis noorsooraamat, mille teemadeks on peresuhted, laste ja vanurite üksindus. "Draakonid võõrsil" on muinasjutt, mis õpetab mõistvat suhtumist põgenikesse ja võõrastesse kultuuridesse. Sari "Paula elu" kirjeldab algklassilapse elu tänapäeval, õpetab suhtlemist ja toimetulekut konfliktide korral. "Maailm Sulelise ja Karvasega" on mitmekihiline fantaasialugu.
Mitu põlvkonda lapsi on Eno Raua raamatuid lugedes üles kasvanud. Iga eesti laps teab kes on Sipsik ja on näinud Naksitrallide multikat. Lisaks raamatutele, on Eno kirjutanud ka mitmeid nuku- ja lastenäidendeid ning multifilmide käsikirju. Ta on lastele ka ümber jutustanud eesti eepose "Kalevipoeg", Hiiumaa vägilasest "Suur Tõll" ja Preussleri raamatu "Kilplased".
Tema sulest on ka näiteks raamatud "Kassid ja Hiired", "Ninatark muna". Suurematele lastele on kirjutatud "Lugu lendavate taldrikutega" ja "Roostevaba mõõk".
Piret Raua kirjutatud "Ernesto küülikud" on suuremale inimesele ühe pikema vanniskäigu pikkune romaan, lapsele ilmselt paari õhtu ette- või iselugemise jagu. Sooja ja loodusesõbralikku loosse on veidi põimitud ka moodsama maailma pahesid: arbuusijagajad reklaamivad mobiile; maakler Kaupo Kant üritab linnukesega maajuppi maha parseldada; kleptomaanist tsirkusedirektor varastab lõpuks juba porgandeid, et oma kogumismaaniat jätkata jne. Aga see on kõik muhedalt ja loomulikult seitsme väikese küüliku ja vuntsidega mustkunstniku tegemistesse põimitud.
Lasteraamatu üks olulisemaid osi on teadagi pildid. Piret Raual on eeldusi saada mõne noore lugeja lemmikuks. Sisekaantel on üksikasjalik tegevuskoha kaart - just nii peabki!
Leelo TungalKirjandusraal 2009 vanemas vanuserühmas I koha saavutanud töö Leelo Tungal
Kirjandusraal 2009 vanemas vanuserühmas eripreemia pälvinud töö Leelo Tungal
Kirjandusteadlase ja õpetaja Jaanus Vaiksoo (sündinud 5. jaanuaril 1967) esimene lasteraamat „Neli hommikut ja üks õhtu“ ilmus 2000. aastal. Sealtpeale on ta avaldanud lasteluuletusi („Kellassepaproua“), kunstmuistendeid („Soovaimu lood“) ja poistejutte („Lumemöll“). 2005. a ilmus uus „Aabits“ koos jutukoguga „Jaagupi esimene koolisügis“. Autor elab oma perega Nõmmel ning suvitab maakodus Endla soostiku serval, sest ta armastab loodust ja rahulikku olemist. Endla rabades rännates on sündinud ka „Nõiutud pulmarongi“ lood. (Raamatust „Nõiutud pulmarong“)
Aidi Vallikut teavad noored lugejad raamatu "Kuidas elad, Ann?" järgi, mis ilmus esmakordselt aastal 2001. Aastal 2002 ilmus Vallikul raamatule järg "Mis teha, Ann?" ning 2007 kolmas osa "Mis sinuga juhtus, Ann?". Viimasest raamatust jõudis kinolinale ka ekraniseering. Anni raamatud on mõeldud 13-16-aastastele lastele.Aidi Vallik on kirjutanud jutte ka väiksematele lastele. Aastal 2005 ilmus raamat "Koletise lugu" ning 2006 "Narkohollo, ehk, Florose vabastamine" ja "Unekoer". Lastele on tema sulest ka luulekogu "Tirtsti ja turtsti".
Kätlin Vainola on sündinud 1978. aastal, õppinud eesti filoloogiks ja töötanud emakeele õpetajana Rocca al Mare koolis. Ta on üks „Eesti slängi sõnaraamatu“ koostajaist. Praegu töötab K. Vainola Lastekaitse Liidu projektijuhina. Kätlin Vainola on pseudonüümi Marie Myrk all kirju tanud luuletusi ja laulutekste ansamblitele Vennaskond ja Sõpruse Puiestee. Avaldanud lühiproosat ja teinud kaastööd ajakirjale Täheke.
Tema sulest on ilmunud lasteraamatud „Ville“, „Kelli- peaaegu haldjas ja „ Mia, Konrad ja avanevad uksed“.
Edgar Valter sündis 21. septembril 1929. aastal Tallinnas kaheksalapselises peres. 1945. aastal lõpetas ta Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli. E. Valter töötas mitmes ametis ja õppis töö kõrvalt omal käel kunsti. 1950. aastal sai temast vabakutseline kunstnik. Edgar Valter tegutses maalikunstniku, graafiku ja karikaturistina. Ta tegi plakateid, eksliibriseid, filmi- ja lavakujundusi, illustreeris ajakirju ja raamatuid. Kunstnik andis näo sellistele eesti lastekirjanduse klassikaks saanud tegelaskujudele nagu Sipsik, Krõll, Naksitrallid, Kunksmoor, Nublu ja Aatomik.
1987. aastal asus Edgar Valter elama Võrumaale Urvaste valda Pöörismäe talusse, kus hakkas ka lasteraamatuid kirjutama. 1994 ilmus Edgar Valterilt esimene omakirjutatud ja joonistatud lasteraamat –“Pokuraamat”. Ta jõudis 12 aasta jooksul lastele kirjutada-joonistada 15 raamatut ning kujunes lühikese ajaga üheks viljakamaks ja tunnustatumaks eesti lastekirjanikuks.
„Ahaa, kummitab!“ ja „Ikka veel kummitab!“ jutustavad lugusid kunstniku kunagisest ateljeest Tallinna Pika Jala väravatornis. „Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist“ on mõtteliseks jätkuks karikatuuriseeriale printsessidest ja lohedest. Autori ülejäänud raamatud on nii või teisiti saanud ainet, tegelasi ja tegevuspaiku Võrumaalt. Talukass Sooru on sisse kirjutatud juttu „Kassike ja kakuke“. Talulähedases kruusakarjääris ehitavad vanakraamist hubast kodu „Pintselsabad“. Metsast koju toodud juurikatest ja talukraamist meisterdatud kratt tegutseb „Isand Tuutu ettevõtmistes“. Võrumaa metsades ja heinamaadel toimetavad Maa-alused mehikesed Kikertoki ja Nipinäpi „Metsa pühapäevas“ . „Iika, nii noor, aga juba nõid“ leiab pärast õpirännakuid kodu Lõuna-Eestis ja saab kaaslaseks süsimusta kassipoja Neeguse (päriselus Sooru tütar). Võrumaa põlismetsas areneb ka armastusmuinaslugu „Kullast vilepill“. Raamatus „Kuidas õppida vaatama?“ jagab autor oskust näha põnevaid lugusid, mida jutustavad omapärase kujuga kivid, puud ja pilved. Vaatama ja fantaseerima õpetavad ka „Natuke naljakad pildid“. Kõige laiemalt tuntakse Edgar Valteri „Pokuraamatut“, „Pokuaabitsat“ ja „Pokulugusid“. „Pokuraamat“ on ilmunud mitmes kordustrükis, ka kuulamis-ja värvimisraamatutena.
Urvaste valda Hauka ja Padasoomäe talukohtadesse on rajatud Edgar Valteri üldtuntud ja -tunnustatud "Pokuraamatu" ainestikule tuginev teemapark Pokumaa.
Edgar Valter pälvis nii kunsti- kui kirjandusloomingu eest mitmeid tunnustusi. Ta on läbi aegade enim tunnustust pälvinud autor Nukitsa konkursil, kus kirjanike ja kunstnike loomingu hindajaks on tuhanded Eestimaa lapsed.
Lastekirjanik ja kunstnik suri Tartus 4. märtsil 2006. aastal ja on maetud Metsakalmistule.
Heiki Vilepon tuntud Eesti lastekirjanik. Ühtekokku on ta kirjutanud 14 luule- ja juturaamatut lastele. Tema Jutte ja lugusid võib leida nii emakeele õpikutsest, luulekogudest, kui ka laste ajakirjadest.
Heiki Vilep kirjtuab põhiliselt kuni 10-aastastele lastele. Raamatud "Liisu", "Kapiukse kollid", "Roosa printsess", "Tahaksin olla" jne. on kõik laste seas väga populaarsed .